Kui su elus on keegi häästi kallis. Nohh kohe tõsiselt kallis. Nii kallis, et sa ei oska seda sõnadesse panna. Aga ta on eriliselt kallis. Ta on sõber. Ja sa südamest loodad, et see jääbki nii. Et ta jääb igaveseks Sinu sõbraks. Igaveseks Sinu südamesse väga tähtsale kohale. Sa loodad, et teiega ei lähe mitte kunagi nii nagu tavaliselt läheb, et te kaugenete, ei usalda enam, ei räägi, ei suhtle. Sa siiralt loodad, et seda ei juhtu. Aga teate, mis on sellest veel hullem !? See kui te arvate, et te meeldite teineteisele teistmoodi. Kui teie tunded muutuvad sügavamaks. See ei lõppe kunagi hästi. See lõppeb sellega, et te avastate, et polegi teineteise jaoks loodud või siis üks avastab seda. Ja teine saab haiget. Pärast seda jääb teie südametesse tühi auk. Isegi siis, kui Sina olid see, kes avastas, et te polegi teineteise jaoks. Sa jääd ilma sõbrast, parimast sõbrast. Kellegist, kellest sa kunagi ilma jääda poleks tahtnud.

Mina jäin Sinust ilma, Sinust kui oma kõige usaldusväärsemast inimesest, Sinust kui oma kaitseinglist. Need paar kuud olid koos Sinuga suurepärased, kui see ei ületa seda aastat, mil ma õppisin Sind usaldama kui sõpra, kui suurt venda ! Ma igatsen Sind ja mu südames on suur auk. See igatseb Sind!

Vahel inimesed kahtlevad, kas vastassugupoolte sõprus on võimalik. Mõnikord olen ka mina siiralt selles kahelnud, kuid lõpuks jõuan siiski veendumusele, et see on võimalik. (L)