Mäletan, kui õppisin kõndima. Hoolikalt panin ühe jala teise ette, harjutasin päevast päeva ja kui kukkusingi, ja kui langeski mõni pisar, siis pühkisin selle oma varrukasse ja tõusin, et jälle minna. Mäletan, kui õppisin kirjutama. Hoides kahe käega pliiatsist kinni, liigutades seda hoolikalt sinna ja tänna, ja kui läkski valesti, kustutasin ära, jätkasin sealt kus pooleli jäi. Mäletan, kui õppisin lugema. Veerisin kõik tähed üks haaval läbi, et saada tervik - saada sõna. Ja kui läkski valesti, siis parandasin ennast ja läksin edasi. Mäletan, kui õppisin armastama. Sa hullutasid mind oma silmade, naeratuse, liigutuste, sõnadega. Mäletan, kui õppisin vihkama. Arvan, et sinust paremat õpetajat sellest valdkonnas ei ole. Sel hetkel oleksin tahtnud kõik öeldud sõnad tagasi võtta. Ja nüüd, kui küsin miks? Siis sa ei oska mulle öelda muud, kui et: "Anna andeks"

TOHUTULT MEELDIS.