Südames on auk. Aeg-ajalt teeb see haiget. See tunne, kui sa kaotad kellegi, keda poleks iial arvanud. Kaotad ta vaimselt ja ei leia enam teed tagasi. Kõige hullem on see, et sa rääkisid Talle kõigest ja nüüd oled sunnitud kogu oma kurbuse endale hoidma, sest Teda pole sinu jaoks enam olemas, Sind kuulamas. Ta on edasi liikunud. Samas oled õnnelik ka, sest et Tema on ju õnnelik. Ja see on see, mida Sa alati soovinud oled Talle. Muidugi võiks ju üritada ja proovida seda kõike taastada, aga kui oled juba korduvalt üritanud ja proovinud aga vastu näppe saanud, siis ei taha enam. See äralükkamise tunne. See teadmine, et Sa ju tead, et ma kartsin Sind kaotada, et ma olin kurb, ma ju rääkisin Sulle. Rääkisin kõik südamelt ära ja Sa ei teinud välja.
Võimalik, et viga on minus. Et ma pole suuteline edasi liikuma, aga kuidas ma peaksingi, kui Sa oled mu perekond?!? Kui sa oled eluaeg mu kõrval olnud ja ma olen saanud Sind usaldada ja nüüd ma järsku enam lihtsalt ei saa. Ma ei tea, kas ma oskakski. Ma ei näita seda välja. Ammu enam mitte. Why should I? See ei muudaks ju midagi.
See on tõsi, et kaotad sõbrast vähemalt poole kui ta armub. I lost you. Niimoodi sa ükskord siis võtadki kätte ja tunnistad endale, et oled oma elust kaotanud kõige armsama inimese. Hingesugulase. Nutad ja meenutad kõiki neid hetki. Nutad veel ja siis annad alla. Südamesse jääb auk ikka, seda ei täida keegi. Ja sa jääd teda alati vaatama pilguga: Mäletad, kui me...
