Ma tahaks olla jälle väike tatikas. Tahaks olla maal, ilma rutiinita. Ilma kohustusteta. Tahaks teha mitte midagi olulist ja sellest kõigest rõõmu tunda. Tahaks olla oma pisikeste pubeka probleemidega, mis tundusid maailma kõige suuremad. Tahaks joosta ringi ja hüpata. Tahaks kirjutada kirjavigadega nii, et mitte keegi ei halvustaks, sest sa oled ju alles väike. Tahaks pugeda oma voodisse ja nutta, sest tundub nagu kogu maailma raskus oleks sinu õlgadel ja siis viie minuti pärast aru saada, et see ju pole nii. Tahaks oma rohelist Alcateli telefoni, kus polnud internetiühendust ja seda kasutati reaalselt ka ainult helistamiseks. Kõige rohkem aga tahaks, et need inimesed, kes olid minuga siis kui ma olin tatikas, oleks praegu ka koos minuga. Tahaks neid vanu aegu tagasi. Kõik oli nii uus, nii huvitav, nii lihtne.
Ma poleks kunagi arvanud, et mina kolin kunagi Tallinnasse, käin igapäevaselt tööl. Täna tundub see kuidagi tähtsusetu. Kuigi ma tean, et homme olen ma õnnelik selle üle, kuhu mu elu mind toonud on, aga täna... ma tunnen ennast üksinda. Kuidagi liiga üksinda. Nii üksinda, et tahan aega tagasi keerata. Sellesse aega, kus ma ei saanud mitte kunagi üksinda olla ja samas ihkasin nii väga üksinda olemist. Ma ei ole tegelikult kurb praegu, vaid ma lihtsalt igatsen. Pööraselt. Neid kaitseliidu laagreid. Neid klassiõhtuid. Kõiki neid suvesid. Seda kooli. Neid sõpru. Ma lihtsalt igatsen.
