Tsau!
Jah, ma olen juba peaaegu kuu aega täiesti kadunud olnud. Mis siis lahti? Ütleme nii, et viimased kaks-kolm nädalat on olnud minu elus lihtsalt üks allakäik. Kõik läheb just vaimses mõttes nii halvasti. Tähtsad inimesed on minu ümbert kusagile kadunud ja isegi perekond tundub nii kaugel olevat. Kusjuures just hetk tagasi mõtlesin sellele, et isegi emme ei tea ju kuidas mu tegelikult läheb.
Halvasti on väga paljud asjad. Alustades lähedastega seotud probleemidest, lõpetades kooliga. Niisiis on suur küsimus paljudele mu sõpradele ilmselt, et miks ma viimasel ajal nii hullult pidu panen. Just sellepärast. Ma ei suuda oma probleemidele praegu lahendust leida ning tunnen, et mul pole jõudu nendega tegeleda. Seetõttu olengi viimased nädalad otsustanud need lihtsalt unustada ja pidutseda. Asi polegi enam ju selles, et ma tarbiks nii väga alkoholi vaid pigem selles, et ma vajan enda ümber setskonnda ja inimesi. Kui ma olen üksi, siis ma lihtsalt mõtlen liiga palju. Ja see ongi kogu lugu tegelikult.
Ja ka see on tõsi, et mul on reaalselt ükskõik kõigest viimasel ajal. Ma ei saa sinna midagi teha, nii ongi lihtsalt kergem. Oleks mul võimalus lihtsalt ära minna, siis ma kasutaks seda. Ma ei mõtleks ka. Pakiks oma 7 asja kokku ja sõidaks minema. Ma ei ütle, et pole midagi mis mind siin kinni hoiaks. On küll, neid asju on meeletult, kuid ükskord ometi mõtleks ma lihtsalt selle peale, et mida ma ise teha tahan ja kuidas elada tahan.
Mis need kaks nädalat mulle siis andnud on? No esiteks meeeeletult palju uusi tuttavaid ja täiesti suurepärast kvaliteetaega oma armsa Kristiinaga. Oleme Krissuga nii muuseas avastanud, et kuradi raske oleks üksteisete hakkama saada. Praegusel hetkel vist ei ole ühtegi teist inimest, kes minu kohta nii palju teaks, kui Krissu. Ja see on hea, sest ta ei mõista mind hukka vaid naerab :D :D.
Jõulud tulevad. Ma tõesti ootan koju minemist. Nii imelik tundub see, et ma käin nüüd kodus ainult korra kuus. Kuidagi vastik. Ma igatsen, meeletult.
Kui nüüd üleüldiselt rääkida elust Tallinnas, siis ma ei oskagi enam öelda, kas mulle meeldib see või mitte. Mulle meeldib, et ma ei tunne siin peaaegu mitte kunagi igavust ja alati on midagi teha või kuskile minna. Mulle meeldib, et ma olen leidnud endale nii palju uusi tuttavaid, kellega on alati tore kokku saada ja jutustada. Mulle meeldib, et inimesed on siin avatud ja altid suhtlema. Aga... mulle ei meeldi, et siin pole mu perekonda. Mulle ei meeldi, et siin on niii palju inimesi ja kõigil on alati kuskile kiire (kaasa arvatud mul endal). Mulle ei meeldi, et kõige peale kulub niiii palju raha. Mulle ei meeldi, et inimesed on tihti siin nii hoolimatud ja ebaviisakad. Ehk siis nagu näete on elu siin Tallinnas tasakaalus. Ja siis olen mina, kes ma ei tea, kas kuulun siia või mitte.
Ja muide, viimasel ajal uuritakse mu tulevikuplaanide kohta. Kus kohas ma näen ennast 5, 10 või 15 aasta pärast? Ma tahaks olla selle koha pealt ükskõikne, et ma ei tea ju sedagi, kus ma ennast homme näen, aga millegi pärast ma ei saa. Ma tean mida ma nende aastate pärast teha tahan ja mul on usk sellesse, kuid iga hetk kui ma tuleviku peale mõtlen hakkab midagi kripeldama ja ma ei tea enam õiget vastust ega eesmärki.
Ja lõppude lõpuks igatsen ma ülekõige oma pisikesi. Oma vennat ja pisikest Geronit. Viimasel ajal olen unes ainult beebisid näinud. Ehk see seda igatsust tähendabki. :)
Aa ja ärge muretsege, minuga saab korda. Nagu alati, ma ju siiski olen ikka veel positiivne. :)
Siki. :)
 |
| Minu niinii armas beebi Geron. :* |
 |
| Siis kui venna väike oli. Geroniga suht ühte nägu. :) |
 |
| Ma ei jõua sind ära oodata kullapai. |
 |
| Aastad lähevad, nemad jäävad! |
 |
| Nii musine. :* |
 |
| Prints. :* |
 |
| Kullast kallim! |
 |
| Kohe kindlasti lemmik. Nagu teine emme! :) |
