Süda jäi maha!

Ma ei tea, miks mulle see suurlinna elu praegu nii negatiivses valguses tundub. Aga võimalik, et see ongi ainult alguse asi, sest ma pole andnud endale aega, et harjuda, vaid teen järeldusi juba pärast kahte päeva siin viibimist.
Aga "home is where your heart is" ja ma tean täpselt, kus mu süda on! :)
Kunagi teen pikema postituse, kui olen suutnud ennast ühikasse sisse kolida, töövestlusel ära käia ja koolimöll on peale hakanud. :)
Siki.

Nice to see you! :)

Hei!

Mis siis toimub ja kuidas mul läheb? 

Kuidagi raske on vastata neile küsimustele, sest umbes kahe nädala pärast toimub mu elus üks korralik muutus. Nagu ka eelmises postituses kirjutasin, siis saab minu koduks Tallinn. Ja taaskord elukohaks ühiselamu. Aga see on kõik alguse asi. Ma arvan, et elan selle mõned kuud üle ja kui asjaga harjutud on, siis võib endale muud elukohta vaatama hakata. Tädi soovitusel saatsin oma CV ka ühte kohta juba ära. Ehk läheb õnneks, lubasid minuga igatahes ühendust võtta. Eks siis näis. 

Nädalavahetuse veetsin Dorisega, kes mulle sealt kaugelt Tartust külla tuli. Mina nimetaks seda üheks päris meeldivaks nädalavahetuseks, kus kõik jäi enamvähem mõistuse piiridesse. Vähemalt meie enda arvates. Põhiline on see, et me mõlemad ilmselt loodetavasti nautisime seda nädalavahetust. Mina küll. Paras möllutšikk on mul see Doris. Ja no muidugi ei saa endiselt üle ega ümber sellest, et nad mu väikese vennaga sebivad. Nii nunnukas.

Eks sain siin ühe paraja õppetunni ka. Ja isegi et pettusin tõsiselt ühes inimeses, kes ajaga on tähtsaks saanud, kuid nüüd suutis selle ikka korralikult kõik purustada. Aga eks me teeme kõik ise omad valikud. :) Ju see siis oli sinu valik.

Homsest hakkab minu viimane nädal tööl ja kui ma täitsa aus olen, siis on mõnes mõttes isegi kahju, et see läbi saab. Selles Maxima kollektiivis on nii mõnigi väga armas ja tore inimene, kellega ma loodan suhtlust jätkata. Näiteks mu armas Sirtsu, kes on nii väga Mari moodi. Sellepärast ta mulle nii kähku südamesse pugeski vist. See suvi on olnud päris asjalik isegi. Aga see pole ju veel läbi. Suvi andis mulle ka ühe lootuskiire. Eks näis, mis sellest lootuskiirest saab. :)

This is my life! Igatsus on ka tegelt. Isegi väga suur. :)

Siki!

... and I'm gone.

New life, new beginning.

Amigos.

Long time, no see. Mis mul uudist? Nüüdsest olen siis Tallinna Ülikooli klassiõpetaja eriala tudeng. Tegelikult on see ju juba päris vana uudis, kuigi ma pole jõudnud sellest siin rääkida. Rõõmu jätkub siiski siiani. Hea meel, et ülikooli sisse sain. Eks uus elu Tallinnas on  praegu veidi hirmutav ja teatud asjaolude pärast ei taha ma ka kodust ära minna. Väga paljud inimesed ütlevad, et Eesti puhul ei saa rääkida kaugest vahemaast, kuid Tallinna ja kodu vaheline maa tundub minu jaoks praegu meeletu. Raske on mõni inimene siia jätta, teades, et just see vahemaa rikub nagunii jälle kõik ära. Kuid sinna ei saa midagi teha, selline see elu kord on- valikud, valikud, valikud. 

Mis siis veel Tallinnast rääkida? Mul on meeletult suured plaanid ja hetkel tundub, et 24-st tunnist päevas jääb väheks. Muidugi hetkel on ju arvetstatud sellega, et ma saan ühikakoha ja sellega on elukoha mured lahendatud. Kui ma seda ühikakohta ei saa, siis on üks meeletu mure juures. Igatahes on mul plaanis Tallinnas kooli kõrvalt tööle minna. Muidugi mitte kohe alguses, veidi on ka kohanemisaega vaja, kuid ma olen juba praegu seda asja uurinud ja ma arvan, et saan sellega hakkama küll. Teiseks plaaniks on endiselt autokool. Muidugi, vaadates neid autokooli hindasid hakkab süda verd tilkuma, et kas tõesti on seda siis vaja, kuid ilma lubadeta tundub see elu kuidagi väga mannetu. Ja kolmandaks vaatasin täna spordiklubide kodulehekülgi. Terve suvi on ilma trennita kujunenud ja see sakib, täiega. Pole viitsimist ega aega jooksma minna ega midagi teha. Niiet kui keegi teab mingit head spordiklubi, kus saaks tegeleda aeroobikaga hea hinna eest, siis andke mulle teada. 

Nii palju siis Tallinnast. 

Muu elu on  mul ka olemas. Nimelt veedan suurema osa oma ajast tööl käies. Pole just tegemist unistutetööga, kuid olgem ausad töö on töö ja parema meelega olen Maximas kassapidaja, kui passin terve suve kodus. Nüüd hakkab jooksma viimane kuu minu selle suvisest tööst. 25. august olen siis viimast päeva tööl. Vot nii. Jälle hea kogemus ning huvitavate inimestega kokku puutumine. 

Selle vähese aja, mis tööst üle jääb veedan kvaliteetaega oma lähedastega ja kallite inimestega. Naudin suve ja tunnen ennast hästi. Ei puudu need tõusud ja mõõnadki, kuid tähtis on positiivseks jääda ja asja mõistusega võtta.

Viimased kaks päeva olen aru saanud sellest, kui vajalik roll on minu emmel minu elus. Nimelt mu emme läks kaheks päevaks reisule ja mina olen siis väikese õe ja vennaga kodus. Eilne päev olin küll tööl, aga õhtul tõi Siret meid koju. Ja see feeling, kui sa oled päev aega tööl olnud, jõuad kell 11 õhtul koju ja siis pead hakkama süüa tegema. Haige värk. Ja mu emps teeb kogu aeg rõõmsa näoga pärast tööd süüa. Ja siis täna näiteks. Praegu pesen pesu, keedan kartuleid ja kuulan kuidas mu väikevend kõrval karjub, et ta tahab poodi minna. Ja mu ema teeb seda pm iga päev. Muidugi ei ole see kõik ju nii meeletult raske, aga see oleks palju kergem, kui emme oleks kodus. Ma mõtlen neid asju teha, sest siis ma saaks küsida, et kas ma teen ikka õigesti. Ei taha ju iga pisema asja pärast helistada ka. Eks mu emme vajab ka natuke vaikust ja rahu.

Pikk jutt jälle. Aga igatsen oma Annut. Ta on mul nii armas ja tore. (L) Lähen vaatan oma pesu, tennised ja toidu üle. :D Vast saab asja ja siis käin Marteniga poes, et ta ka rahul ja õnnelik oleks. Eks ma kirjutan siia veel millalgi, kui aega leian. Seniks, ilusat suve Teile! :) (pite ei tule seekord)

Siki.